"Depressioon ei pane kunagi poodi kinni. See on avatud 24/7 ja 365 päeva aastas.
Ma peaksin teadma, kuna kogen seda eri vormides igal aastal. See ei kesta sama kaua kui varem ega ole niisama intensiivne, ja ma olen selle eest tänulik, aga see tuleb ikka ja jälle tagasi. Kui see taas juhtub, on see ebameeldiv. Äärmiselt ebameeldiv! ..."
Ma peaksin teadma, kuna kogen seda eri vormides igal aastal. See ei kesta sama kaua kui varem ega ole niisama intensiivne, ja ma olen selle eest tänulik, aga see tuleb ikka ja jälle tagasi. Kui see taas juhtub, on see ebameeldiv. Äärmiselt ebameeldiv! ..."
Artikkel -kogemuslugu - Psychology Today, 25. jaanuar 2023 , Victoria Maxwell
Depressioon ei pane kunagi poodi kinni. See on avatud 24/7 ja 365 päeva aastas.
Ma peaksin teadma, kuna kogen seda eri vormides igal aastal. See ei kesta sama kaua kui varem ega ole niisama intensiivne, ja ma olen selle eest tänulik, aga see tuleb ikka ja jälle tagasi. Kui see taas juhtub, on see ebameeldiv. Äärmiselt ebameeldiv! Need, kes on kogenud kliinilist depressiooni, teavad, mida ma mõtlen. Depressiooniga inimeste lähedased teavad seda samuti
Operatsioon "Võta tagasi"
Nagu eelmistelgi aastatel, oli ka see pühadehooaeg täis perekonnafotosid, pühademuusikat ja -filme. Mul pole iseenesest midagi pühadeaja vastu. Tegelikult andsin ma sel aastal endast parima, et leevendada oma armastuse-vihkamise suhet pühadega. "Võtsin jõulud tagasi" (nagu üks tark sõber soovitas).
Tegin seda omal moel. Lubades endal mitte tunda survet ega süütunnet. Ma ei saatnud ühtegi kaarti ega küpsetanud kolme tüüpi küpsiseid. Ma ei käinud isegi esimese lumega jalutamas. Küll aga läksin Michaeli käsitööpoodi ja pakkisin kingitusi suure hoole ja loomingulisusega. Aga see oli sellepärast, et mulle meeldib kingitusi pakkida.
Depressiooni talvine segadus
Tavaliselt tabab mind mõnenädalane depressioonilaine novembris, kui valgus väheneb, uuesti jaanuaris ja mõnikord ka veebruaris. Nagu sellest võib järeldada, pole talv mu lemmikaastaaeg. Detsembrikuine depressioon on peaaegu enesestmõistetav. Paar päeva enne tänavusi jõulupühi tundsin, kuidas selle varjutatud sõrmed mind aeglaselt auku tõmbasid.
Otsin alati põhjuseid, miks see (taas) võib juhtuda.
"Õnne tagaajamise paradoks"
Seisin näost näkku depressiooni ja enesepõlgusega igas oma keharakus. Ma kõikusin depressiooni eest põgenemise, selle eest peitmise, selle üleanalüüsimise, selle kohta rääkimise ja lõpuks oma päevaga hakkamasaamise vahel.
Viimane variant toimib minu jaoks kõige paremini. Masendav on see, et mida rohkem ma püüan 1) aru saada, miks ma olen masenduses ja paigalseisus ning 2) püüan midagi ette võtta, et end vähem masenduses tunda, seda rohkem tunnen masendust. Kas keegi lugejatest tunneb sarnaselt?
See on julm paradoks, mis tuleneb õnne otsingutest - mida kramplikumalt ma püüan end õnnelikuna tunda, seda kaugemale õnn läheb ja seda heitunumaks ma muutun. Mida rohkem ma end masenduses olemise pärast hurjutan, seda rohkem püüan sellest välja tulla ja end õnnelikuna tunda. Ja nõiaring kordub.
Isegi pärast üle kahe aastakümne kestnud depressioonikogemust, enesejuhtimise vahendite omandamist, teraapiat ja head ülevaadet, unustan ma endiselt lõõgastuda ja lasta depressiooni sümptomitel mööduda, samamoodi nagu külmetuse sümptomitel/ samamoodi nagu teeksin külmetuse sümptomite puhul. Depressiooni kestel on raske meeles pidada, et mul on vaja vaid vaikselt edasi sammuda, anda endast parim, et taluda ebamugavust ja ebakindlust ning lubada endal oma emotsioone tunda. Ma tean. Kuid ainus väljapääs on sellest läbi minna/ see teekond läbida. Siin pole ümbersõite.
Teen nii, nagu mu nõustaja Andie juhendab: tunnen oma tundeid, proovides samal ajal igapäeva toimetusega jätkata. Tekkide alla peitmine ja voodist lahkumata jätmine võib ajutiselt mugav tunduda, kuid pikas perspektiivis muudab see mu depressiooni ainult hullemaks.
Ühel päeval, kolm nädalat tagasi, kui tundsin end veel masenduses olevat, lubasin endale ühe lisa unetunni. Siis vaidlesin iseendaga voodist tõusmise kasulikkuse üle. Ja tõusin üles. See on suur saavutus, kui teie keha tundub nagu teki külge liimitud tsement.
Võtsin ravimid sisse ja saatsin sõbrale sõnumi, et ta mu toimetustel silma peal hoiaks. Ütlesin talle, et lähen jooksma, duši alla (midagi, mis nõuab kliinilise depressiooni korral meeletult palju pingutust), söön lõunat ja teen veidi tööd. Neil päevil sai lootuse rajada kindla päevakava järgmisele.
Nende asjade tegemine ei kaotanud depressiooni võluväel, kuid see tekitas minus tunde, et depressioon ei oma mind. Mul on võimalus oma elus kaasa rääkida. Võib-olla mitte alati nii, nagu ma sooviksin, kuid mul säilib teatud vabadus. See on järjekordne Andie mõttetera. Ta tuletab mulle meelde, et minus peitub jõud ja mul on võimalik oma elu üle otsustada, isegi kui depressioon ütleb, et see pole minu võimuses.
Kui sul on depressioon või tunned end "lihtsalt" masenduses või üksikuna, pea meeles, et sa ei peagi aru saama, miks see nii on. Sa ei pea oma enesetunde muutmiseks rabelema. Selle asemel pea meeles, et sul on valikuvabadus. See võib tunduda rasvase valena. Aga ma olen siin, et kinnitada - see pole nii.
Kui päevad möödusid ja ma kasutasin oma vabadust õigete valikute tegemiseks, hakkasin end lõpuks paremini tundma. Kui oleme depressioonis, saame astuda ühe sammu korraga. Jah, see tundub ebamugav, kohati isegi ületamatu (räägin oma kogemusest), kuid väikeste igapäevaste tegevustega tegelemine aitab selle aja üle elada, samal ajal kui depressioon meie kehas ja närvisüsteemis vaikselt kahaneb.
Ma peaksin teadma, kuna kogen seda eri vormides igal aastal. See ei kesta sama kaua kui varem ega ole niisama intensiivne, ja ma olen selle eest tänulik, aga see tuleb ikka ja jälle tagasi. Kui see taas juhtub, on see ebameeldiv. Äärmiselt ebameeldiv! Need, kes on kogenud kliinilist depressiooni, teavad, mida ma mõtlen. Depressiooniga inimeste lähedased teavad seda samuti
Operatsioon "Võta tagasi"
Nagu eelmistelgi aastatel, oli ka see pühadehooaeg täis perekonnafotosid, pühademuusikat ja -filme. Mul pole iseenesest midagi pühadeaja vastu. Tegelikult andsin ma sel aastal endast parima, et leevendada oma armastuse-vihkamise suhet pühadega. "Võtsin jõulud tagasi" (nagu üks tark sõber soovitas).
Tegin seda omal moel. Lubades endal mitte tunda survet ega süütunnet. Ma ei saatnud ühtegi kaarti ega küpsetanud kolme tüüpi küpsiseid. Ma ei käinud isegi esimese lumega jalutamas. Küll aga läksin Michaeli käsitööpoodi ja pakkisin kingitusi suure hoole ja loomingulisusega. Aga see oli sellepärast, et mulle meeldib kingitusi pakkida.
Depressiooni talvine segadus
Tavaliselt tabab mind mõnenädalane depressioonilaine novembris, kui valgus väheneb, uuesti jaanuaris ja mõnikord ka veebruaris. Nagu sellest võib järeldada, pole talv mu lemmikaastaaeg. Detsembrikuine depressioon on peaaegu enesestmõistetav. Paar päeva enne tänavusi jõulupühi tundsin, kuidas selle varjutatud sõrmed mind aeglaselt auku tõmbasid.
Otsin alati põhjuseid, miks see (taas) võib juhtuda.
"Õnne tagaajamise paradoks"
Seisin näost näkku depressiooni ja enesepõlgusega igas oma keharakus. Ma kõikusin depressiooni eest põgenemise, selle eest peitmise, selle üleanalüüsimise, selle kohta rääkimise ja lõpuks oma päevaga hakkamasaamise vahel.
Viimane variant toimib minu jaoks kõige paremini. Masendav on see, et mida rohkem ma püüan 1) aru saada, miks ma olen masenduses ja paigalseisus ning 2) püüan midagi ette võtta, et end vähem masenduses tunda, seda rohkem tunnen masendust. Kas keegi lugejatest tunneb sarnaselt?
See on julm paradoks, mis tuleneb õnne otsingutest - mida kramplikumalt ma püüan end õnnelikuna tunda, seda kaugemale õnn läheb ja seda heitunumaks ma muutun. Mida rohkem ma end masenduses olemise pärast hurjutan, seda rohkem püüan sellest välja tulla ja end õnnelikuna tunda. Ja nõiaring kordub.
Isegi pärast üle kahe aastakümne kestnud depressioonikogemust, enesejuhtimise vahendite omandamist, teraapiat ja head ülevaadet, unustan ma endiselt lõõgastuda ja lasta depressiooni sümptomitel mööduda, samamoodi nagu külmetuse sümptomitel/ samamoodi nagu teeksin külmetuse sümptomite puhul. Depressiooni kestel on raske meeles pidada, et mul on vaja vaid vaikselt edasi sammuda, anda endast parim, et taluda ebamugavust ja ebakindlust ning lubada endal oma emotsioone tunda. Ma tean. Kuid ainus väljapääs on sellest läbi minna/ see teekond läbida. Siin pole ümbersõite.
Teen nii, nagu mu nõustaja Andie juhendab: tunnen oma tundeid, proovides samal ajal igapäeva toimetusega jätkata. Tekkide alla peitmine ja voodist lahkumata jätmine võib ajutiselt mugav tunduda, kuid pikas perspektiivis muudab see mu depressiooni ainult hullemaks.
Ühel päeval, kolm nädalat tagasi, kui tundsin end veel masenduses olevat, lubasin endale ühe lisa unetunni. Siis vaidlesin iseendaga voodist tõusmise kasulikkuse üle. Ja tõusin üles. See on suur saavutus, kui teie keha tundub nagu teki külge liimitud tsement.
Võtsin ravimid sisse ja saatsin sõbrale sõnumi, et ta mu toimetustel silma peal hoiaks. Ütlesin talle, et lähen jooksma, duši alla (midagi, mis nõuab kliinilise depressiooni korral meeletult palju pingutust), söön lõunat ja teen veidi tööd. Neil päevil sai lootuse rajada kindla päevakava järgmisele.
Nende asjade tegemine ei kaotanud depressiooni võluväel, kuid see tekitas minus tunde, et depressioon ei oma mind. Mul on võimalus oma elus kaasa rääkida. Võib-olla mitte alati nii, nagu ma sooviksin, kuid mul säilib teatud vabadus. See on järjekordne Andie mõttetera. Ta tuletab mulle meelde, et minus peitub jõud ja mul on võimalik oma elu üle otsustada, isegi kui depressioon ütleb, et see pole minu võimuses.
Kui sul on depressioon või tunned end "lihtsalt" masenduses või üksikuna, pea meeles, et sa ei peagi aru saama, miks see nii on. Sa ei pea oma enesetunde muutmiseks rabelema. Selle asemel pea meeles, et sul on valikuvabadus. See võib tunduda rasvase valena. Aga ma olen siin, et kinnitada - see pole nii.
Kui päevad möödusid ja ma kasutasin oma vabadust õigete valikute tegemiseks, hakkasin end lõpuks paremini tundma. Kui oleme depressioonis, saame astuda ühe sammu korraga. Jah, see tundub ebamugav, kohati isegi ületamatu (räägin oma kogemusest), kuid väikeste igapäevaste tegevustega tegelemine aitab selle aja üle elada, samal ajal kui depressioon meie kehas ja närvisüsteemis vaikselt kahaneb.
Vastused puuduvad